Saturday, April 21, 2012

Mekime pisut Varsovie'd



Varsovie'st on meil juba pisut juttu olnud, aga tuletan meelde, et tegu on ühe ägeda bändiga, mis Prima Vista raames Tartus kontserdi annab. Aga enne nendega kohtumist võime nende kohta veidi rohkem teada saada, nii et loeme, mida nad maailma asjadest arvavad - Mari oli nii tubli, et tegi intervjuu Varsovie trummari Arnault Destaliga ja tõlkis selle meile arusaadavasse keelde. Ahjaa, ühe loo panen siia ikka ka, et meil muusikutega seotud postituses ainult all talk, no music ei oleks.


Varsovie tahab olla hälve masinavärgis.

Mida arvate Pussy Rioti skandaalist?

Ma pole konteksti ja Pussy Rioti kontserdi detailidega kursis. Seetõttu on mul raske arutleda teemal, millest ma midagi ei tea. Loomulikult kõlab absurdselt, et sellise tegevuse tõttu ähvardatakse bändiliikmeid vanglakaristusega, kuigi paradoksaalselt toob see nende esinemisele (mis näib olevat piire ületanud) suuremat tähelepanu. Kristlased ei tohiks kindlasti vanglakaristust rakendada. Muidugi, kui see ülesastumine on puhas provokatsioon, siis on loogiline, et see kristlastes pahameelt põhjustab... Ei midagi üllatavat. Kui see on aga bändi jaoks parim ja ainuke viis, et oma häält kuuldavaks teha, siis on see poliitiline aktsioon sõnavabaduse toetamiseks ja mitte kristluse vastane rünnak. Ja loomulikult peaksid inimesed saama oma arvamust vabalt väljendada.

Kas Prantsusmaal (demokraatliku riigina) tekitaks selline ülesastumine skandaali?

Ei, kuna olukord on võrreldes Venemaaga täiesti vastupidine. Katoliku kirikule vastuhakkamist nähakse pigem positiivses valguses, sest see on märk sellest, et ollakse süsteemiga kursis. Meie ajalugu on täiesti erinev Venemaa omast ja katoliku kirikul pole poliitikas sellist võimu nagu õigeusukirikul Venemaal. Kirik on riigist lahus juba 1905. aastast ja oli riigivõimust kaugenenud juba ammu enne seda. Katoliiklusel pole seega mingit reaalset mõju poliitikale ega inimeste igapäevaelule. Ja isegi kui 1980. aastatel oli mõningaid väiksemaid skandaale näiteks mõne filmi linastumisega seoses, siis ei viinud need kunagi vangistuse või teiste rangete karistusmeetmete rakendamiseni. Meil on siin vastupidine efekt – Prantsusmaal tekitaks tõelise skandaali see, kui mõni punk-, rokk- või metalbänd kuulutaks end katoliiklikuks. Seega on olukord täiesti erinev.

Kuidas väljendavad prantsuse punkbändid oma rahulolematust näiteks valitsuse poliitikaga?

Prantsusmaal on enamus punkbände seotud kommunismi ja anarhismiga. Meil (Varsovie'l – tõlk.) pole sellega midagi pistmist. Juba alates 1968. aastast ja täpsemini 1968. aasta maikuust, on  mässumeelsus saanud noorte hulgas normiks. Valitsus ja meedia isegi soodustavad seda, et varjata tõelisi probleeme. Võime kõike öelda, kõike kritiseerida, seksuaalne vabadus on suurem kui kusagil mujal, võime mõnitada ja solvata katoliku usku (aga mitte ühtegi teist usku!) nii palju, kui tahame, ilma et oleks ohtu probleemidesse sattuda. Samas ei vii selline sõnavabadus kuhugi, kuna võim justkui eeldab ja õhutab seda. Paljud inimesed ja kunstnikud peavad end mässumeelseks, kuid ei riski mitte millegagi. Prantsusmaal on tõeline „ametliku mässu poos“.

Pussy Riot aga riskib oma mõtete avaldamisel paljuga. Prantsusmaal peavad paljud end mässumeelseks, aga tegelikult ajavad lihtsalt süsteemi poolt parajaks tehtud riided selga: „mässumeelsetest“ on palju kasu... aga eelkõige võimudele.

Skandaali osas võin näiteks tuua meie sõbrad bändist CNK, kes on võimelised tekitama väiksemaid skandaale, mille tagajärjena keeldutakse nende kontsertidest. Seda eelkõige minevikust tuntud loosungite ümbersõnastamise ja kaasajastamise, või siis mineviku või tänapäeva teatud poliitiliste liikumistega seotud esteetika kasutamise tõttu. Nemad mängivad paradoksiga, kus ühiskond väidab, et on vaba, kus ühiskond arvab, et on täiesti läbipaistev, kuid tegelikult on kõik vaid väärastunud propaganda, mis varjab oma nime, kuid soodustab ühetaolist ja väga võimast mõtteviisi.

Mille või kelle vastu mässab Varsovie?

Esiteks, me ei pea ennast punkbändiks, vaid bändiks, mida on mõjutanud post punk ja sellised kollektiivid nagu Bauhaus või Joy Division. Nemad võrsusid küll pungist, kuid ei jäänud primitiivse mässu raamesse, vaid tegid muusikat, milles olid ühendatud avangardistliku esteetika otsingud ja arvukad viited minevikule. Samas reageerisid nad ühiskonnas toimuvale, omandades selle koodid ja kuju.

Me ei mässa mässu pärast, vaid oleme dünaamikas, liikumses, mis on pigem kaasaegsest ühiskonnast irdumine. Tänapäeval tahetakse kõik ära visata, et siseneda mondäänsesse, materialistlikku, hinge ja identiteedita magmasse, millesse peaks sulanduma suletud silmil. Me ei ole selle poolt, et kõik tuleks kõrvale heita, ja me pole valmis armastama tulevikku sellisena nagu seda meile müüakse juba viimased kolmkümmend aastat.

Lepime oma ajalooga – selle puuduste ja vigadega –  ning keeldume hävitamast meie kultuuri ja keelt selleks, et kleepida need kokku rumalate tarbijate ülemaailmse ideoloogiaga.

Tahame pigem tekitada hälvet masinavärgis, ja seda selle sajandi mallide vastuvoolu esteetika arendamise abil. See esteetika sarnaneb meie omaga, kuna on meie ebamugavuse peegeldus ühiskonnas, millel pole enam mõtet ja mis julgustab tagant keskpärasuses peituvat rahulolu. Soovime luua esteetikat, mis oleks meid läbivate kriiside kaja ideaalide kadumise ja üldise pettumustunde taustal.

(Intervjueeris ja tõlkis Mari Tarendi)

No comments:

Post a Comment