Kuidas Varsovie Tartus käis

11. mail olid Tartus prantsuse poisid bändist Varsovie. Et neist ikka maksimaalselt kätte saada, tegime esmalt väikese vestlusringi ning kuulasime, mida nad arvavat kirjandusest ja muusikast, kust laulude kirjutamiseks inspiratsiooni saavad jne. Noored tüdrukud küsisid, poisid vastasid.

Õhtul mängisid nad koos Sõpruse Puiesteega pilli ja laulsid ka. Vastuvõtuga jäid nad päris kindlasti rahule, sest kuigi saalis oli metsikult palav, oli see inimesi pungil täis, rahvas nautis üritust ja kui bänd pärast tunniajast rabelemist arvas, et ehk aitab, vallandus kisa, sest kuulajad lootsid, et ehk õnnestub prantslastelt ikka veel midagi välja pigistada. Nii et seekord ei pea ma subjektiivselt ütlema, et MINA jäin rahule, sest kõik sõbrad kiitsid ka, et poiste laivid olid veel paremad kui netist nähtud videod, ja et Sõpruse Puiestee oli sama hea, kui alati.

Prima Vista ja muusika

Prima Vista oli muusikat täis. Vähemalt minu oma. Käisin vaatamas segakoori MaSk. Toredalt ebakonventsionaalne koor oli. Ja ansambel Puhkus esines ka. Järgmisel päeval käisin kuulamas, kuidas nii kodumaised kui külalistest kirjanikud laulda oskavad. Kõik, kes laval olid, paitasid kõrva ka. Seda oli muidugi oodata, sest mina läksin üritusele suures osas selle pärast, et olen varem Mercat laval laulmas kuulnud ja mulle VÄGA meeldib see. Ei pidanud pettuma ka, sest nii ta välimus. hääl kui muusikastiil sobisid suurepäraselt kokku. Üritus oli ühesõnaga mõnus. Eriti mõnus oli muidugi see, et vihm oli selle aja peale aru saanud, et ei ole mõtet meid muudkui tüüdata ja kui mõned üksikud tibad välja arvata, oli kuiv ja soe ja mõnus. Kõik need üritused toimusid Pargiraamatukogu platsil, ja olid igati meeleolukad:

Prima Vista oli telekas!

Prima Vista ei tegele sugugi ainult kirjasõnaga

Sugugi mitte, tehakse nii mõndagi praktilist. Näiteks eile oli ametlik Tartu programm küll juba läbi, kuid Anna Haava majas oli jalgrataste parandamise töötuba. Seal on üldse inimesed, kellel käed mitte sugugi ainult sulepea hoidmiseks pole - energiat (kuigi vähe) saadakse päikesepatareidest ja tööd ei karda keegi. Maja näeb välja selline:

Ja jalgratta parandamise oskus kulub Tartus igatahes ära. Tegemist oli küllaga:

Kohtumine Roy Strideriga

Eile oli Anna Haava tänaval hõivatud majas kohtumine Roy Strideriga. Arutleti väikekogukondade teemal. Kogukondlased mõtlesid kaasa:

Kõige raskem küsimus

Allah, Buddha ja Jumalaema, mida ma ometigi selga panen? Täna on ju reede ja õhtul esineb Kink Konkis Varsovie. Ja Sõpruse Puiestee muidugi ka. Hetkel tundub küll, et ilma tõttu on kohustuslikuks stiilielemendiks kummikud, aga ma loodan tõsiselt, et õnnestub sellest kuidagi pääseda. Ja ideaalis võiks riietus ju olla selline, et sobib kanda terve õhtu - ehk siis nii nelja ajal, kui Varsovie'ga kohtume (ikka klubis Kink Konk), kui ka õhtul, kui päris peoks läheb. Vahepeal ju ilmselt koju ei jõua, sest viiest kohtub Jevgeni Griškovets lugejatega (Tartu Linnaraamatukogus), kui ma selle asemel hoopis Anna Haava tänaval Roy Striderit kuulata ei otsusta. Ilmselt otsustan, sest ta räägib eraldatud väikekogukondadest, mis on folkloristi (= minu!) jaoks samuti üsna huvitav teema.  Ja juba kell seitse saab Pargiraamatukogu platsil näha, kas ja kuidas erinevad kirjanikud laulda oskavad. Mis ilmselt tähendab, et targem on vihmavarjud välja otsida. Seda enam, et kümnest tuleb samas kohas vabaõhukino - näidatakse eelmisel aastal valminud filmi "Idioot", kus teevad kaasa Risto Kübar, Katariina Unt ja Tambet Tuisk. Suurepärane alternatiiv neile, kes muusikasõbrad ei ole - kuigi taas kord, tasub olla, Varsovie on HEAAAAA.

Aga pimeduse katte varjus toimusid ju ka sündmused - kuna ma olen nõrk, läksin ööseks koju magama. Ja kui ma hommikul taas koolimajja jõudsin... No teate isegi, et kui eestlane ka ükskord koolimajja kohale jõuab, on alati juba hilja. "Odüsseia" lugemine oli lõppenud. Aga eile õhtul (alustati ju juba kella neljast) olid inimesed igatahes väga positiivses meeleolus ja teadjamad teavad rääkida, et seda jätkus varahommikuni välja, nii et lugejad on meil järjekindlad. Loodetavasti ei lase ka täna keegi end ilmal segada, seda enam, et praeguseks on juba vihm üle jäänud. Ehk tuleb veel päikegi välja.

P.S. Platvormsaapad on vist nii üheksakümnendad? Aga kiilkonts on jällegi liiga kole, et sellega päriselt peole minna ja kuidas ma tikk-kontsaga tantsin? Elu on üks hädaorg, ma ütli.

P.P.S. Mõtlesin välja, Varsovie on täpselt sellise veits vanakooli maiguga, et steampunk oleks raudselt kindla peale minek. Midagi sellist nagu pildil.

Kuhu täna?

Tänu koolikohustusele jään ma kahjuks ilma nii Tartus ringi müttamisest kui Mika Keräneniga kohtumisest (temaga saab vestelda kell kolm Spordimuuseumis - nagu nimigi ütleb, räägitakse spordist ka ja viktoriin on ja auhindu saab, nii et tasub oma lapsed sinna viia küll), aga alates kella kuuest on ikka valik päris kirju.

Kell kuus on nimelt nii Jaan Malini raamatu "Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010" (temaatilised luuletused, igaüks pühendatud ühele EKL-i liikmele, ja lisaks ka visuaalid) esitlus Tartu Kirjanduse Majas, kui ka kollokvium "Omatud ruum - hõivatud ruum" (Tartu Ülikooli Raamatukogus, ruumis 243), kus räägitakse squattimisest. Ehk siis ruumi väärtustamisest, lähtudes hõivamise praktikast. Räägitakse erinevates külgedest - hõivatakse ju nii vajadusest, poliitilise aktsioonina kui ka lihtsalt alternatiivset eluviisi viljeledes. Sellest tulenevalt võivad need majad muutuda nii eluruumideks kui kasvõi kogukonnakeskusteks, kus on raamatukogud, näitusesaalid, töökojad ja muud. Euroopas hääletades olen huvi pärast külastanud ka paari squatti, nii et võin öelda, et sinna "muu" hulka kuulub tihtipeale kontserdisaal ja prooviruum. Miskipärast kipub nii olema, et hoolimata sellest, kas tegu on poliitiliste vaadetega inimestega või mitte, on muusika nende elus olulisel kohal ja seda armastatakse nii teha kui kuulata - ja poliitilisematele meeldib muidugi ka selle kaudu sõnumeid edasi anda ja esinemisel tekkivat küünarnukitunnet nautida. Nii et minu jaoks on siin vist valik lihtne, so young and so angry, nagu ma olen, kõnetab viimane üritus mind vist tiba rohkem.

Kella seitsmest tuleb aga taas kaks üritust peale. Tartu Elektriteater esitleb Alan Governari filmi „The Beat Hotel“ Tartu Uue Teatri majas. See "paigutab vaataja aastatesse 1957– 1963, mil juhtivad biitnikud Allen Ginsberg, William Burroughs, Peter Orlovsky jpt otsustasid ühest mittemidagiütlevast räpasest nimetust hotellist oma Pariisi residentsi teha. Seal lõpetas Burroughs oma raamatu „Alasti lõunasöök“, Gregory Corsa kirjutas oma parimad värsid ning Harold Norse pani oma novelliga „The Beat Hotel“ ka sellele hämarale asutusele nime. Läbi Herbert Chapmani fotode avaldub meile nende popkultuuri varikangelaste argielu kõigi tõusude ja mõõnadega." Kallis ka ei ole, pileteid saab kohapeal osta (pool tundi enne seansi algust) ja need maksavad neli ja viis eurot. NB! Sularahas. (Lisainfo: http://elektriteater.ee/?page_id=230) See kõlab ju täiega ägedalt.

Aga samal ajal esietendub Vanemuises "Kreutzwald Meets Dance", mis oleks folkloristile kindlasti nagu rusikas silmaauku ja mida juba selle pärast peaks vaatama minema. Ainult kolm etendust on ka. Ma ei ole küll veel täpsemalt uurinud, aga kardan, et minu eest teeb valiku raha - ilmselt on see etendus veidi kallim. No ja kuna seda nii vähe on, siis ehk ka väljamüüdud. Nii et loodan vist, et seekord otsustab saatus minu eest. Lisainfot saab igatahes aadressil: http://www.vanemuine.ee/kreutzwald-meets-dance

Edu valimisel, loodetavasti tuleb teil sama meeldiv õhtu.