Prima Vista ei tegele sugugi ainult kirjasõnaga

Sugugi mitte, tehakse nii mõndagi praktilist. Näiteks eile oli ametlik Tartu programm küll juba läbi, kuid Anna Haava majas oli jalgrataste parandamise töötuba. Seal on üldse inimesed, kellel käed mitte sugugi ainult sulepea hoidmiseks pole - energiat (kuigi vähe) saadakse päikesepatareidest ja tööd ei karda keegi. Maja näeb välja selline:

Ja jalgratta parandamise oskus kulub Tartus igatahes ära. Tegemist oli küllaga:

Kohtumine Roy Strideriga

Eile oli Anna Haava tänaval hõivatud majas kohtumine Roy Strideriga. Arutleti väikekogukondade teemal. Kogukondlased mõtlesid kaasa:

Kõige raskem küsimus

Allah, Buddha ja Jumalaema, mida ma ometigi selga panen? Täna on ju reede ja õhtul esineb Kink Konkis Varsovie. Ja Sõpruse Puiestee muidugi ka. Hetkel tundub küll, et ilma tõttu on kohustuslikuks stiilielemendiks kummikud, aga ma loodan tõsiselt, et õnnestub sellest kuidagi pääseda. Ja ideaalis võiks riietus ju olla selline, et sobib kanda terve õhtu - ehk siis nii nelja ajal, kui Varsovie'ga kohtume (ikka klubis Kink Konk), kui ka õhtul, kui päris peoks läheb. Vahepeal ju ilmselt koju ei jõua, sest viiest kohtub Jevgeni Griškovets lugejatega (Tartu Linnaraamatukogus), kui ma selle asemel hoopis Anna Haava tänaval Roy Striderit kuulata ei otsusta. Ilmselt otsustan, sest ta räägib eraldatud väikekogukondadest, mis on folkloristi (= minu!) jaoks samuti üsna huvitav teema.  Ja juba kell seitse saab Pargiraamatukogu platsil näha, kas ja kuidas erinevad kirjanikud laulda oskavad. Mis ilmselt tähendab, et targem on vihmavarjud välja otsida. Seda enam, et kümnest tuleb samas kohas vabaõhukino - näidatakse eelmisel aastal valminud filmi "Idioot", kus teevad kaasa Risto Kübar, Katariina Unt ja Tambet Tuisk. Suurepärane alternatiiv neile, kes muusikasõbrad ei ole - kuigi taas kord, tasub olla, Varsovie on HEAAAAA.

Aga pimeduse katte varjus toimusid ju ka sündmused - kuna ma olen nõrk, läksin ööseks koju magama. Ja kui ma hommikul taas koolimajja jõudsin... No teate isegi, et kui eestlane ka ükskord koolimajja kohale jõuab, on alati juba hilja. "Odüsseia" lugemine oli lõppenud. Aga eile õhtul (alustati ju juba kella neljast) olid inimesed igatahes väga positiivses meeleolus ja teadjamad teavad rääkida, et seda jätkus varahommikuni välja, nii et lugejad on meil järjekindlad. Loodetavasti ei lase ka täna keegi end ilmal segada, seda enam, et praeguseks on juba vihm üle jäänud. Ehk tuleb veel päikegi välja.

P.S. Platvormsaapad on vist nii üheksakümnendad? Aga kiilkonts on jällegi liiga kole, et sellega päriselt peole minna ja kuidas ma tikk-kontsaga tantsin? Elu on üks hädaorg, ma ütli.

P.P.S. Mõtlesin välja, Varsovie on täpselt sellise veits vanakooli maiguga, et steampunk oleks raudselt kindla peale minek. Midagi sellist nagu pildil.

Kuhu täna?

Tänu koolikohustusele jään ma kahjuks ilma nii Tartus ringi müttamisest kui Mika Keräneniga kohtumisest (temaga saab vestelda kell kolm Spordimuuseumis - nagu nimigi ütleb, räägitakse spordist ka ja viktoriin on ja auhindu saab, nii et tasub oma lapsed sinna viia küll), aga alates kella kuuest on ikka valik päris kirju.

Kell kuus on nimelt nii Jaan Malini raamatu "Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010" (temaatilised luuletused, igaüks pühendatud ühele EKL-i liikmele, ja lisaks ka visuaalid) esitlus Tartu Kirjanduse Majas, kui ka kollokvium "Omatud ruum - hõivatud ruum" (Tartu Ülikooli Raamatukogus, ruumis 243), kus räägitakse squattimisest. Ehk siis ruumi väärtustamisest, lähtudes hõivamise praktikast. Räägitakse erinevates külgedest - hõivatakse ju nii vajadusest, poliitilise aktsioonina kui ka lihtsalt alternatiivset eluviisi viljeledes. Sellest tulenevalt võivad need majad muutuda nii eluruumideks kui kasvõi kogukonnakeskusteks, kus on raamatukogud, näitusesaalid, töökojad ja muud. Euroopas hääletades olen huvi pärast külastanud ka paari squatti, nii et võin öelda, et sinna "muu" hulka kuulub tihtipeale kontserdisaal ja prooviruum. Miskipärast kipub nii olema, et hoolimata sellest, kas tegu on poliitiliste vaadetega inimestega või mitte, on muusika nende elus olulisel kohal ja seda armastatakse nii teha kui kuulata - ja poliitilisematele meeldib muidugi ka selle kaudu sõnumeid edasi anda ja esinemisel tekkivat küünarnukitunnet nautida. Nii et minu jaoks on siin vist valik lihtne, so young and so angry, nagu ma olen, kõnetab viimane üritus mind vist tiba rohkem.

Kella seitsmest tuleb aga taas kaks üritust peale. Tartu Elektriteater esitleb Alan Governari filmi „The Beat Hotel“ Tartu Uue Teatri majas. See "paigutab vaataja aastatesse 1957– 1963, mil juhtivad biitnikud Allen Ginsberg, William Burroughs, Peter Orlovsky jpt otsustasid ühest mittemidagiütlevast räpasest nimetust hotellist oma Pariisi residentsi teha. Seal lõpetas Burroughs oma raamatu „Alasti lõunasöök“, Gregory Corsa kirjutas oma parimad värsid ning Harold Norse pani oma novelliga „The Beat Hotel“ ka sellele hämarale asutusele nime. Läbi Herbert Chapmani fotode avaldub meile nende popkultuuri varikangelaste argielu kõigi tõusude ja mõõnadega." Kallis ka ei ole, pileteid saab kohapeal osta (pool tundi enne seansi algust) ja need maksavad neli ja viis eurot. NB! Sularahas. (Lisainfo: http://elektriteater.ee/?page_id=230) See kõlab ju täiega ägedalt.

Aga samal ajal esietendub Vanemuises "Kreutzwald Meets Dance", mis oleks folkloristile kindlasti nagu rusikas silmaauku ja mida juba selle pärast peaks vaatama minema. Ainult kolm etendust on ka. Ma ei ole küll veel täpsemalt uurinud, aga kardan, et minu eest teeb valiku raha - ilmselt on see etendus veidi kallim. No ja kuna seda nii vähe on, siis ehk ka väljamüüdud. Nii et loodan vist, et seekord otsustab saatus minu eest. Lisainfot saab igatahes aadressil: http://www.vanemuine.ee/kreutzwald-meets-dance

Edu valimisel, loodetavasti tuleb teil sama meeldiv õhtu.

Vahepeal juhtus asju

Näitan pilte, on praegu tore vaadata ja hiljem hea meenutada. Wolf Biermann oli siin:

Czeslav Miloszi tõlkija Hendrik Lindepuu esitles Miloszi raamatut "Sünnimaa Euroopa" (pildil on Poola Vabariigi suursaadik Grzegorz M. Poznański ja Tartu Linnaraamatukogu juhataja Asko Tamme):

Ja Simon Reynolds ajas tarka juttu:

Päriselt, ma ei valeta. Vaadake ise, inimesed kuulasid huviga:

Prima Vista tuleb sel aastal teisiti

Ilma naljata. Näiteks täna hommikul jooksma minnes kõndisid minu ees... Gena ja Potsataja. Päriselt. Okei, inimesed, kes olid Gena ja Potsataja kostüümides, aga kui see märk ei ole, ei saa varsti enam ka kohvipaksu usaldada. Lisaks oli see topeltsümbol, sest ma keerasin selle peale loomulikult kõrvaltänavasse ära (loomulikult, sest kes see ikka krokodilli nina alt mööda tahaks joosta), aga lõpuks suutsin juhuslikult teha täpselt sellise ringi, et sama seltskond tuli mulle hoopis teises tänavas vastu. Näha just enne Prima Vista uhket kirjandusnädalat kaks korda järjest meie lapsepõlve kirjanduskangelasi... Ma arvan, et hea nädal tuleb.

Täna esineb meile alustuseks TÜ raamatukogu konverentsisaalis muusikakriitik Simon Reynolds (kella neljast), pärast mida on võimalik ka temaga veidi juttu puhuda. Ja juba kella seitsmest laulab Tartu Uues Teatris Wolf Biermann. Võib-olla räägib ka, meil on suhtlusest alati lugu peetud.

Ja homme on juba nii palju üritusi, et ma ei jaksa neist kõigist kirjutadagi, käed väsivad enne ära. Teisest küljest pole muidugi põhjust ka, Prima Vista kodukal on terve nädalakava üleval, saate vaadata ja planeerida. Aga olgu siiski öeldud, et homme planeeritakse hea seltskonnaga ringi jõlkuda (alates kella kahest, lisainfot saab aadressil http://svenvabar.blogspot.com). Kell viis esitletakse Tartu Linnaraamatukogu saalis Czesław Miłoszi esseistliku autobiograafia „Sünnimaa Euroopa” tõlget, mille on teiinud Hendrik Lindepuu. Kell kuus on Tartu Kirjanduse Maja saalis Veiko Märka autoriõhtu, juba kella seitsmest tuleb peale film "Kaplinski süsteem" (koos Jaan Kaplinski endaga, Tartu Uues Teatris) ja samal ajal on Y-galeriis ka raamatuesitlus ("Mitte-Tartu"). Galeriis on kohal ka raamatu autorid (Anti Saar, Berk Vaher, Joanna Ellmann, Aare Pilv, Tanel Rander (ehk ChanelDior), Lauri Pilter, Meelis Friedenthal, Sven Vabar, Jaak Tomberg, Kaja Pae,  Erkki Luuk ja andreas w. Maarja Pärtna ning võibolla ka Mehis Heinsaar) ja taust, mis paitab nii silma (näitus "Decolonize This") kui kõrva (Patrick McGinley). Sai parajalt pikk nimekiri, igaüks peaks siit midagi huvitavat leidma.

Kes on Wolf Biermann?

Appi, täna on neljapäev. See tähendab, et juba mõne päeva pärast, esmaspäeval, on Tartu Uues Teatris Wolf Biermanni kontsert "Kes ohtu pelgab, saab ses hukka". Biermann on kõike - poeet, laulukirjutaja, laulja, esseist. Ühiskonnakriitiline muidugi ka, kuidas siis muidu - koguni nii kriitiline, et ta jäeti 1976. aastal SDV kodakondsusest ilma, nii et kontsertreisilt ta enam koju ei saanudki ja pidi Hamburgi asuma ning kõik oma luulekogud hoopis Lääne-Saksamaal avaldama. Samal aastal oli ta kirjutanud kontserdi nimiloo "Kes ohtu pelgab" ja oma hoiakut pole ta muutnud tänaseni, olles veendunud, et inimesed peavad julgema oma tõekspidamiste eest seista.

Laulude osas on tal nii mõndagi ette näidata, ta on neid kirjutanud juba üle 50 aasta ja Saksamaal lausa legendaarseks saanud (teda on nimetatud näiteks SDV kuulsaimaks dissidendiks). Kahjuks ei ole ta luulekogud veel eesti keeles ilmunud, saksakeelset materjali leiab aga raamatukogudest hulgaliselt ja võib ehk loota, et nüüd, Prima Vista eel, vast mingeid raasukesi ka tõlgitakse. Selle põhjal, mis ma sirvinud olen, tundub, et onul on väga mõnus huumorimeel, nii et saan täitsa aru, miks sakslased teda nii palavalt armastavad.

Kui suutsin teis natukenegi huvi äratada ja tahaksite ta eluloost rohkem teada, võib Biermannist lugeda ka siit ja siit. Kui teid aga ainult klatš ja kõmu huvitab, olgu öeldud, et Nina Hagen oli tema kasutütar, kes samuti Lääne-Saksamaale kolis. On ju huvitav?

Nii et tulge kindlasti. Kontsert on tasuta, aga soovitatav on eelregistreerimine: seda saab teha nii meili teel (linda.jahilo@luts.ee)  kui helistades telefonil 736 1374 või 53 402 168. Pidu ja pillerkaar algab kell 19:00 ja kes seda öelda oskab, millal see ükskord lõppeb.