Kuhu täna?

Tänu koolikohustusele jään ma kahjuks ilma nii Tartus ringi müttamisest kui Mika Keräneniga kohtumisest (temaga saab vestelda kell kolm Spordimuuseumis - nagu nimigi ütleb, räägitakse spordist ka ja viktoriin on ja auhindu saab, nii et tasub oma lapsed sinna viia küll), aga alates kella kuuest on ikka valik päris kirju.

Kell kuus on nimelt nii Jaan Malini raamatu "Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010" (temaatilised luuletused, igaüks pühendatud ühele EKL-i liikmele, ja lisaks ka visuaalid) esitlus Tartu Kirjanduse Majas, kui ka kollokvium "Omatud ruum - hõivatud ruum" (Tartu Ülikooli Raamatukogus, ruumis 243), kus räägitakse squattimisest. Ehk siis ruumi väärtustamisest, lähtudes hõivamise praktikast. Räägitakse erinevates külgedest - hõivatakse ju nii vajadusest, poliitilise aktsioonina kui ka lihtsalt alternatiivset eluviisi viljeledes. Sellest tulenevalt võivad need majad muutuda nii eluruumideks kui kasvõi kogukonnakeskusteks, kus on raamatukogud, näitusesaalid, töökojad ja muud. Euroopas hääletades olen huvi pärast külastanud ka paari squatti, nii et võin öelda, et sinna "muu" hulka kuulub tihtipeale kontserdisaal ja prooviruum. Miskipärast kipub nii olema, et hoolimata sellest, kas tegu on poliitiliste vaadetega inimestega või mitte, on muusika nende elus olulisel kohal ja seda armastatakse nii teha kui kuulata - ja poliitilisematele meeldib muidugi ka selle kaudu sõnumeid edasi anda ja esinemisel tekkivat küünarnukitunnet nautida. Nii et minu jaoks on siin vist valik lihtne, so young and so angry, nagu ma olen, kõnetab viimane üritus mind vist tiba rohkem.

Kella seitsmest tuleb aga taas kaks üritust peale. Tartu Elektriteater esitleb Alan Governari filmi „The Beat Hotel“ Tartu Uue Teatri majas. See "paigutab vaataja aastatesse 1957– 1963, mil juhtivad biitnikud Allen Ginsberg, William Burroughs, Peter Orlovsky jpt otsustasid ühest mittemidagiütlevast räpasest nimetust hotellist oma Pariisi residentsi teha. Seal lõpetas Burroughs oma raamatu „Alasti lõunasöök“, Gregory Corsa kirjutas oma parimad värsid ning Harold Norse pani oma novelliga „The Beat Hotel“ ka sellele hämarale asutusele nime. Läbi Herbert Chapmani fotode avaldub meile nende popkultuuri varikangelaste argielu kõigi tõusude ja mõõnadega." Kallis ka ei ole, pileteid saab kohapeal osta (pool tundi enne seansi algust) ja need maksavad neli ja viis eurot. NB! Sularahas. (Lisainfo: http://elektriteater.ee/?page_id=230) See kõlab ju täiega ägedalt.

Aga samal ajal esietendub Vanemuises "Kreutzwald Meets Dance", mis oleks folkloristile kindlasti nagu rusikas silmaauku ja mida juba selle pärast peaks vaatama minema. Ainult kolm etendust on ka. Ma ei ole küll veel täpsemalt uurinud, aga kardan, et minu eest teeb valiku raha - ilmselt on see etendus veidi kallim. No ja kuna seda nii vähe on, siis ehk ka väljamüüdud. Nii et loodan vist, et seekord otsustab saatus minu eest. Lisainfot saab igatahes aadressil: http://www.vanemuine.ee/kreutzwald-meets-dance

Edu valimisel, loodetavasti tuleb teil sama meeldiv õhtu.

Vahepeal juhtus asju

Näitan pilte, on praegu tore vaadata ja hiljem hea meenutada. Wolf Biermann oli siin:

Czeslav Miloszi tõlkija Hendrik Lindepuu esitles Miloszi raamatut "Sünnimaa Euroopa" (pildil on Poola Vabariigi suursaadik Grzegorz M. Poznański ja Tartu Linnaraamatukogu juhataja Asko Tamme):

Ja Simon Reynolds ajas tarka juttu:

Päriselt, ma ei valeta. Vaadake ise, inimesed kuulasid huviga:

Prima Vista tuleb sel aastal teisiti

Ilma naljata. Näiteks täna hommikul jooksma minnes kõndisid minu ees... Gena ja Potsataja. Päriselt. Okei, inimesed, kes olid Gena ja Potsataja kostüümides, aga kui see märk ei ole, ei saa varsti enam ka kohvipaksu usaldada. Lisaks oli see topeltsümbol, sest ma keerasin selle peale loomulikult kõrvaltänavasse ära (loomulikult, sest kes see ikka krokodilli nina alt mööda tahaks joosta), aga lõpuks suutsin juhuslikult teha täpselt sellise ringi, et sama seltskond tuli mulle hoopis teises tänavas vastu. Näha just enne Prima Vista uhket kirjandusnädalat kaks korda järjest meie lapsepõlve kirjanduskangelasi... Ma arvan, et hea nädal tuleb.

Täna esineb meile alustuseks TÜ raamatukogu konverentsisaalis muusikakriitik Simon Reynolds (kella neljast), pärast mida on võimalik ka temaga veidi juttu puhuda. Ja juba kella seitsmest laulab Tartu Uues Teatris Wolf Biermann. Võib-olla räägib ka, meil on suhtlusest alati lugu peetud.

Ja homme on juba nii palju üritusi, et ma ei jaksa neist kõigist kirjutadagi, käed väsivad enne ära. Teisest küljest pole muidugi põhjust ka, Prima Vista kodukal on terve nädalakava üleval, saate vaadata ja planeerida. Aga olgu siiski öeldud, et homme planeeritakse hea seltskonnaga ringi jõlkuda (alates kella kahest, lisainfot saab aadressil http://svenvabar.blogspot.com). Kell viis esitletakse Tartu Linnaraamatukogu saalis Czesław Miłoszi esseistliku autobiograafia „Sünnimaa Euroopa” tõlget, mille on teiinud Hendrik Lindepuu. Kell kuus on Tartu Kirjanduse Maja saalis Veiko Märka autoriõhtu, juba kella seitsmest tuleb peale film "Kaplinski süsteem" (koos Jaan Kaplinski endaga, Tartu Uues Teatris) ja samal ajal on Y-galeriis ka raamatuesitlus ("Mitte-Tartu"). Galeriis on kohal ka raamatu autorid (Anti Saar, Berk Vaher, Joanna Ellmann, Aare Pilv, Tanel Rander (ehk ChanelDior), Lauri Pilter, Meelis Friedenthal, Sven Vabar, Jaak Tomberg, Kaja Pae,  Erkki Luuk ja andreas w. Maarja Pärtna ning võibolla ka Mehis Heinsaar) ja taust, mis paitab nii silma (näitus "Decolonize This") kui kõrva (Patrick McGinley). Sai parajalt pikk nimekiri, igaüks peaks siit midagi huvitavat leidma.

Kes on Wolf Biermann?

Appi, täna on neljapäev. See tähendab, et juba mõne päeva pärast, esmaspäeval, on Tartu Uues Teatris Wolf Biermanni kontsert "Kes ohtu pelgab, saab ses hukka". Biermann on kõike - poeet, laulukirjutaja, laulja, esseist. Ühiskonnakriitiline muidugi ka, kuidas siis muidu - koguni nii kriitiline, et ta jäeti 1976. aastal SDV kodakondsusest ilma, nii et kontsertreisilt ta enam koju ei saanudki ja pidi Hamburgi asuma ning kõik oma luulekogud hoopis Lääne-Saksamaal avaldama. Samal aastal oli ta kirjutanud kontserdi nimiloo "Kes ohtu pelgab" ja oma hoiakut pole ta muutnud tänaseni, olles veendunud, et inimesed peavad julgema oma tõekspidamiste eest seista.

Laulude osas on tal nii mõndagi ette näidata, ta on neid kirjutanud juba üle 50 aasta ja Saksamaal lausa legendaarseks saanud (teda on nimetatud näiteks SDV kuulsaimaks dissidendiks). Kahjuks ei ole ta luulekogud veel eesti keeles ilmunud, saksakeelset materjali leiab aga raamatukogudest hulgaliselt ja võib ehk loota, et nüüd, Prima Vista eel, vast mingeid raasukesi ka tõlgitakse. Selle põhjal, mis ma sirvinud olen, tundub, et onul on väga mõnus huumorimeel, nii et saan täitsa aru, miks sakslased teda nii palavalt armastavad.

Kui suutsin teis natukenegi huvi äratada ja tahaksite ta eluloost rohkem teada, võib Biermannist lugeda ka siit ja siit. Kui teid aga ainult klatš ja kõmu huvitab, olgu öeldud, et Nina Hagen oli tema kasutütar, kes samuti Lääne-Saksamaale kolis. On ju huvitav?

Nii et tulge kindlasti. Kontsert on tasuta, aga soovitatav on eelregistreerimine: seda saab teha nii meili teel (linda.jahilo@luts.ee)  kui helistades telefonil 736 1374 või 53 402 168. Pidu ja pillerkaar algab kell 19:00 ja kes seda öelda oskab, millal see ükskord lõppeb.

Pildikesi lilledest ja raamatutest

Kes raamatu ja roosi päevale tulemata jätsid, võivad küll ainult iseennast süüdistada, sest te ei jäänud ilma mitte ainult tasuta raamatust, vaid paljust muustki põnevast. Ma ei saa jätta nina alla hõõrumata, kui palju te maha magasite. Vestluse Indrek Harglaga:

Huvitavad ja veel huvitamad raamatud:

Ja muidugi ilusad lilled ja toredad inimesed:

Neil, kes tulid, jagus uudistamist küllaga:

Nii et uskuge mind, Prima Vista üritustele on alati põhjust tulla. Ja ma ei räägi seda ainult selle pärast, et juba neljapäeval vestleme Tartu Linnaraamatukogus Vahur Afanasjeviga. :) 

Mekime pisut Varsovie'd

Varsovie'st on meil juba pisut juttu olnud, aga tuletan meelde, et tegu on ühe ägeda bändiga, mis Prima Vista raames Tartus kontserdi annab. Aga enne nendega kohtumist võime nende kohta veidi rohkem teada saada, nii et loeme, mida nad maailma asjadest arvavad - Mari oli nii tubli, et tegi intervjuu Varsovie trummari Arnault Destaliga ja tõlkis selle meile arusaadavasse keelde. Ahjaa, ühe loo panen siia ikka ka, et meil muusikutega seotud postituses ainult all talk, no music ei oleks.

Varsovie tahab olla hälve masinavärgis.

Mida arvate Pussy Rioti skandaalist?

Ma pole konteksti ja Pussy Rioti kontserdi detailidega kursis. Seetõttu on mul raske arutleda teemal, millest ma midagi ei tea. Loomulikult kõlab absurdselt, et sellise tegevuse tõttu ähvardatakse bändiliikmeid vanglakaristusega, kuigi paradoksaalselt toob see nende esinemisele (mis näib olevat piire ületanud) suuremat tähelepanu. Kristlased ei tohiks kindlasti vanglakaristust rakendada. Muidugi, kui see ülesastumine on puhas provokatsioon, siis on loogiline, et see kristlastes pahameelt põhjustab... Ei midagi üllatavat. Kui see on aga bändi jaoks parim ja ainuke viis, et oma häält kuuldavaks teha, siis on see poliitiline aktsioon sõnavabaduse toetamiseks ja mitte kristluse vastane rünnak. Ja loomulikult peaksid inimesed saama oma arvamust vabalt väljendada.

Kas Prantsusmaal (demokraatliku riigina) tekitaks selline ülesastumine skandaali?

Ei, kuna olukord on võrreldes Venemaaga täiesti vastupidine. Katoliku kirikule vastuhakkamist nähakse pigem positiivses valguses, sest see on märk sellest, et ollakse süsteemiga kursis. Meie ajalugu on täiesti erinev Venemaa omast ja katoliku kirikul pole poliitikas sellist võimu nagu õigeusukirikul Venemaal. Kirik on riigist lahus juba 1905. aastast ja oli riigivõimust kaugenenud juba ammu enne seda. Katoliiklusel pole seega mingit reaalset mõju poliitikale ega inimeste igapäevaelule. Ja isegi kui 1980. aastatel oli mõningaid väiksemaid skandaale näiteks mõne filmi linastumisega seoses, siis ei viinud need kunagi vangistuse või teiste rangete karistusmeetmete rakendamiseni. Meil on siin vastupidine efekt – Prantsusmaal tekitaks tõelise skandaali see, kui mõni punk-, rokk- või metalbänd kuulutaks end katoliiklikuks. Seega on olukord täiesti erinev.

Kuidas väljendavad prantsuse punkbändid oma rahulolematust näiteks valitsuse poliitikaga?

Prantsusmaal on enamus punkbände seotud kommunismi ja anarhismiga. Meil (Varsovie'l – tõlk.) pole sellega midagi pistmist. Juba alates 1968. aastast ja täpsemini 1968. aasta maikuust, on  mässumeelsus saanud noorte hulgas normiks. Valitsus ja meedia isegi soodustavad seda, et varjata tõelisi probleeme. Võime kõike öelda, kõike kritiseerida, seksuaalne vabadus on suurem kui kusagil mujal, võime mõnitada ja solvata katoliku usku (aga mitte ühtegi teist usku!) nii palju, kui tahame, ilma et oleks ohtu probleemidesse sattuda. Samas ei vii selline sõnavabadus kuhugi, kuna võim justkui eeldab ja õhutab seda. Paljud inimesed ja kunstnikud peavad end mässumeelseks, kuid ei riski mitte millegagi. Prantsusmaal on tõeline „ametliku mässu poos“.

Pussy Riot aga riskib oma mõtete avaldamisel paljuga. Prantsusmaal peavad paljud end mässumeelseks, aga tegelikult ajavad lihtsalt süsteemi poolt parajaks tehtud riided selga: „mässumeelsetest“ on palju kasu... aga eelkõige võimudele.

Skandaali osas võin näiteks tuua meie sõbrad bändist CNK, kes on võimelised tekitama väiksemaid skandaale, mille tagajärjena keeldutakse nende kontsertidest. Seda eelkõige minevikust tuntud loosungite ümbersõnastamise ja kaasajastamise, või siis mineviku või tänapäeva teatud poliitiliste liikumistega seotud esteetika kasutamise tõttu. Nemad mängivad paradoksiga, kus ühiskond väidab, et on vaba, kus ühiskond arvab, et on täiesti läbipaistev, kuid tegelikult on kõik vaid väärastunud propaganda, mis varjab oma nime, kuid soodustab ühetaolist ja väga võimast mõtteviisi.

Mille või kelle vastu mässab Varsovie?

Esiteks, me ei pea ennast punkbändiks, vaid bändiks, mida on mõjutanud post punk ja sellised kollektiivid nagu Bauhaus või Joy Division. Nemad võrsusid küll pungist, kuid ei jäänud primitiivse mässu raamesse, vaid tegid muusikat, milles olid ühendatud avangardistliku esteetika otsingud ja arvukad viited minevikule. Samas reageerisid nad ühiskonnas toimuvale, omandades selle koodid ja kuju.

Me ei mässa mässu pärast, vaid oleme dünaamikas, liikumses, mis on pigem kaasaegsest ühiskonnast irdumine. Tänapäeval tahetakse kõik ära visata, et siseneda mondäänsesse, materialistlikku, hinge ja identiteedita magmasse, millesse peaks sulanduma suletud silmil. Me ei ole selle poolt, et kõik tuleks kõrvale heita, ja me pole valmis armastama tulevikku sellisena nagu seda meile müüakse juba viimased kolmkümmend aastat.

Lepime oma ajalooga – selle puuduste ja vigadega –  ning keeldume hävitamast meie kultuuri ja keelt selleks, et kleepida need kokku rumalate tarbijate ülemaailmse ideoloogiaga.

Tahame pigem tekitada hälvet masinavärgis, ja seda selle sajandi mallide vastuvoolu esteetika arendamise abil. See esteetika sarnaneb meie omaga, kuna on meie ebamugavuse peegeldus ühiskonnas, millel pole enam mõtet ja mis julgustab tagant keskpärasuses peituvat rahulolu. Soovime luua esteetikat, mis oleks meid läbivate kriiside kaja ideaalide kadumise ja üldise pettumustunde taustal.

(Intervjueeris ja tõlkis Mari Tarendi)

Prima Vista on peaaegu siin

Käes on aprilli keskpaik ja Prima Vista läheneb juba täie hooga. Juba tuleval esmaspäeval (st 23. aprillil) on Raamatu ja roosi päev - päev, millega inimeste lugemisharjumusele hoogu juurde antakse. Selle raames on TÜ raamatukogus raamatulaat ja alates õhtul kella poole viiest jagatakse Tartu Kaubamajas roose. Siin on nipp - kui roos Apollo raamatupoe müüjale edasi kinkida, kingib tema sulle omakorda midagi vastu. Lisaks algab kell 16.30 Apollo poe juures väike vestlusring Melchiori-lugudest ja loomingust üldisemalt. Indrek Harglaga vestleb Paavo Matsin, aga see ei tähenda, et kõik teised ilmtingimata suu lukus peaksid hoidma.

Kella kuue paiku toimuvad aga huvitavad asjad botaanikaaias, kus saame teada, kes sel aastal kirjandusauhinna "Esimene samm" omale rabab. Lauri Sommer esitleb ka oma uut raamatut. Nii et tasub tulla.

See on kõik muidugi ainult eelmäng, PÄRIS pidu toimub sel aastal vahemikus 10.-12. mail Tartus ja 13. mail Elvas. Vähemalt ametlikult, tegelikult juhtub juba alates 7. maist palju toredaid asju, mis kenasti Prima Vista kodulehele kirja saavad ja ilmselt vähemalt osaliselt ka siin maha hõigatakse.

Sel aastal on ürituse patrooniks Mihkel Mutt. Ma võiksin siia nüüd kirjutada, et ta on kirjanik ja tõlkija ja kriitik jne, aga eestlased, kes seda ei tea, peavad ilmselt ka koomiksites näpuga järge ajama, ja need, kes kirjandusürituste vastu huvi tunnevad, on vähemalt üldises plaanis selle infoga kursis. Nii et teeme nii, et ma ei kirjuta, aga kui kellelgi nüüd väga häbi hakkas, siis ta vajutab salaja sellele lingile ja loeb Vikipeediast, kes see Mihkel siis sihuke on. Nii et pange vaim valmis, varsti tuleb kirjandust (ja mitte ainult) nii palju, kui kanda jaksate.

P.S. Päeva kood on FGTPADNZ, aga see pole teile. See on mulle, et saaksin, seda blogi laiemate massidega jagada.