Pildikesi lilledest ja raamatutest

Kes raamatu ja roosi päevale tulemata jätsid, võivad küll ainult iseennast süüdistada, sest te ei jäänud ilma mitte ainult tasuta raamatust, vaid paljust muustki põnevast. Ma ei saa jätta nina alla hõõrumata, kui palju te maha magasite. Vestluse Indrek Harglaga:

Huvitavad ja veel huvitamad raamatud:

Ja muidugi ilusad lilled ja toredad inimesed:

Neil, kes tulid, jagus uudistamist küllaga:

Nii et uskuge mind, Prima Vista üritustele on alati põhjust tulla. Ja ma ei räägi seda ainult selle pärast, et juba neljapäeval vestleme Tartu Linnaraamatukogus Vahur Afanasjeviga. :) 

Mekime pisut Varsovie'd

Varsovie'st on meil juba pisut juttu olnud, aga tuletan meelde, et tegu on ühe ägeda bändiga, mis Prima Vista raames Tartus kontserdi annab. Aga enne nendega kohtumist võime nende kohta veidi rohkem teada saada, nii et loeme, mida nad maailma asjadest arvavad - Mari oli nii tubli, et tegi intervjuu Varsovie trummari Arnault Destaliga ja tõlkis selle meile arusaadavasse keelde. Ahjaa, ühe loo panen siia ikka ka, et meil muusikutega seotud postituses ainult all talk, no music ei oleks.

Varsovie tahab olla hälve masinavärgis.

Mida arvate Pussy Rioti skandaalist?

Ma pole konteksti ja Pussy Rioti kontserdi detailidega kursis. Seetõttu on mul raske arutleda teemal, millest ma midagi ei tea. Loomulikult kõlab absurdselt, et sellise tegevuse tõttu ähvardatakse bändiliikmeid vanglakaristusega, kuigi paradoksaalselt toob see nende esinemisele (mis näib olevat piire ületanud) suuremat tähelepanu. Kristlased ei tohiks kindlasti vanglakaristust rakendada. Muidugi, kui see ülesastumine on puhas provokatsioon, siis on loogiline, et see kristlastes pahameelt põhjustab... Ei midagi üllatavat. Kui see on aga bändi jaoks parim ja ainuke viis, et oma häält kuuldavaks teha, siis on see poliitiline aktsioon sõnavabaduse toetamiseks ja mitte kristluse vastane rünnak. Ja loomulikult peaksid inimesed saama oma arvamust vabalt väljendada.

Kas Prantsusmaal (demokraatliku riigina) tekitaks selline ülesastumine skandaali?

Ei, kuna olukord on võrreldes Venemaaga täiesti vastupidine. Katoliku kirikule vastuhakkamist nähakse pigem positiivses valguses, sest see on märk sellest, et ollakse süsteemiga kursis. Meie ajalugu on täiesti erinev Venemaa omast ja katoliku kirikul pole poliitikas sellist võimu nagu õigeusukirikul Venemaal. Kirik on riigist lahus juba 1905. aastast ja oli riigivõimust kaugenenud juba ammu enne seda. Katoliiklusel pole seega mingit reaalset mõju poliitikale ega inimeste igapäevaelule. Ja isegi kui 1980. aastatel oli mõningaid väiksemaid skandaale näiteks mõne filmi linastumisega seoses, siis ei viinud need kunagi vangistuse või teiste rangete karistusmeetmete rakendamiseni. Meil on siin vastupidine efekt – Prantsusmaal tekitaks tõelise skandaali see, kui mõni punk-, rokk- või metalbänd kuulutaks end katoliiklikuks. Seega on olukord täiesti erinev.

Kuidas väljendavad prantsuse punkbändid oma rahulolematust näiteks valitsuse poliitikaga?

Prantsusmaal on enamus punkbände seotud kommunismi ja anarhismiga. Meil (Varsovie'l – tõlk.) pole sellega midagi pistmist. Juba alates 1968. aastast ja täpsemini 1968. aasta maikuust, on  mässumeelsus saanud noorte hulgas normiks. Valitsus ja meedia isegi soodustavad seda, et varjata tõelisi probleeme. Võime kõike öelda, kõike kritiseerida, seksuaalne vabadus on suurem kui kusagil mujal, võime mõnitada ja solvata katoliku usku (aga mitte ühtegi teist usku!) nii palju, kui tahame, ilma et oleks ohtu probleemidesse sattuda. Samas ei vii selline sõnavabadus kuhugi, kuna võim justkui eeldab ja õhutab seda. Paljud inimesed ja kunstnikud peavad end mässumeelseks, kuid ei riski mitte millegagi. Prantsusmaal on tõeline „ametliku mässu poos“.

Pussy Riot aga riskib oma mõtete avaldamisel paljuga. Prantsusmaal peavad paljud end mässumeelseks, aga tegelikult ajavad lihtsalt süsteemi poolt parajaks tehtud riided selga: „mässumeelsetest“ on palju kasu... aga eelkõige võimudele.

Skandaali osas võin näiteks tuua meie sõbrad bändist CNK, kes on võimelised tekitama väiksemaid skandaale, mille tagajärjena keeldutakse nende kontsertidest. Seda eelkõige minevikust tuntud loosungite ümbersõnastamise ja kaasajastamise, või siis mineviku või tänapäeva teatud poliitiliste liikumistega seotud esteetika kasutamise tõttu. Nemad mängivad paradoksiga, kus ühiskond väidab, et on vaba, kus ühiskond arvab, et on täiesti läbipaistev, kuid tegelikult on kõik vaid väärastunud propaganda, mis varjab oma nime, kuid soodustab ühetaolist ja väga võimast mõtteviisi.

Mille või kelle vastu mässab Varsovie?

Esiteks, me ei pea ennast punkbändiks, vaid bändiks, mida on mõjutanud post punk ja sellised kollektiivid nagu Bauhaus või Joy Division. Nemad võrsusid küll pungist, kuid ei jäänud primitiivse mässu raamesse, vaid tegid muusikat, milles olid ühendatud avangardistliku esteetika otsingud ja arvukad viited minevikule. Samas reageerisid nad ühiskonnas toimuvale, omandades selle koodid ja kuju.

Me ei mässa mässu pärast, vaid oleme dünaamikas, liikumses, mis on pigem kaasaegsest ühiskonnast irdumine. Tänapäeval tahetakse kõik ära visata, et siseneda mondäänsesse, materialistlikku, hinge ja identiteedita magmasse, millesse peaks sulanduma suletud silmil. Me ei ole selle poolt, et kõik tuleks kõrvale heita, ja me pole valmis armastama tulevikku sellisena nagu seda meile müüakse juba viimased kolmkümmend aastat.

Lepime oma ajalooga – selle puuduste ja vigadega –  ning keeldume hävitamast meie kultuuri ja keelt selleks, et kleepida need kokku rumalate tarbijate ülemaailmse ideoloogiaga.

Tahame pigem tekitada hälvet masinavärgis, ja seda selle sajandi mallide vastuvoolu esteetika arendamise abil. See esteetika sarnaneb meie omaga, kuna on meie ebamugavuse peegeldus ühiskonnas, millel pole enam mõtet ja mis julgustab tagant keskpärasuses peituvat rahulolu. Soovime luua esteetikat, mis oleks meid läbivate kriiside kaja ideaalide kadumise ja üldise pettumustunde taustal.

(Intervjueeris ja tõlkis Mari Tarendi)

Prima Vista on peaaegu siin

Käes on aprilli keskpaik ja Prima Vista läheneb juba täie hooga. Juba tuleval esmaspäeval (st 23. aprillil) on Raamatu ja roosi päev - päev, millega inimeste lugemisharjumusele hoogu juurde antakse. Selle raames on TÜ raamatukogus raamatulaat ja alates õhtul kella poole viiest jagatakse Tartu Kaubamajas roose. Siin on nipp - kui roos Apollo raamatupoe müüjale edasi kinkida, kingib tema sulle omakorda midagi vastu. Lisaks algab kell 16.30 Apollo poe juures väike vestlusring Melchiori-lugudest ja loomingust üldisemalt. Indrek Harglaga vestleb Paavo Matsin, aga see ei tähenda, et kõik teised ilmtingimata suu lukus peaksid hoidma.

Kella kuue paiku toimuvad aga huvitavad asjad botaanikaaias, kus saame teada, kes sel aastal kirjandusauhinna "Esimene samm" omale rabab. Lauri Sommer esitleb ka oma uut raamatut. Nii et tasub tulla.

See on kõik muidugi ainult eelmäng, PÄRIS pidu toimub sel aastal vahemikus 10.-12. mail Tartus ja 13. mail Elvas. Vähemalt ametlikult, tegelikult juhtub juba alates 7. maist palju toredaid asju, mis kenasti Prima Vista kodulehele kirja saavad ja ilmselt vähemalt osaliselt ka siin maha hõigatakse.

Sel aastal on ürituse patrooniks Mihkel Mutt. Ma võiksin siia nüüd kirjutada, et ta on kirjanik ja tõlkija ja kriitik jne, aga eestlased, kes seda ei tea, peavad ilmselt ka koomiksites näpuga järge ajama, ja need, kes kirjandusürituste vastu huvi tunnevad, on vähemalt üldises plaanis selle infoga kursis. Nii et teeme nii, et ma ei kirjuta, aga kui kellelgi nüüd väga häbi hakkas, siis ta vajutab salaja sellele lingile ja loeb Vikipeediast, kes see Mihkel siis sihuke on. Nii et pange vaim valmis, varsti tuleb kirjandust (ja mitte ainult) nii palju, kui kanda jaksate.

P.S. Päeva kood on FGTPADNZ, aga see pole teile. See on mulle, et saaksin, seda blogi laiemate massidega jagada.

Astutud on "Esimene samm"

Ilukirjandus on üks imeline võimalus avada oma mõttemaailma ja idüllilisi nägemusi ka teistele maitseka meelega inimestele, kes oskavad loomingut hinnata. Loomingu kõrgustesse tõusmist ja kergetiivalist lendu soosib ka Prima Vista, mille raames anti juba viiendat korda ühele noorele debüütkirjutajale välja kirjanduspreemia "Esimene samm".

Oma ilukirjanduslikke debüüttekste, mille perioodikas avaldamise tähtaeg jäi eelneva aasta sisse, esitas viie-liikmelisele žüriile 15 tulihingelist ilukirjanikku. Esitatud tekstide seas oli nii luulet kui ka proosapalu, mis ilmusid 2010. aasta jooksul ajakirjades Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk ning ajalehes Müürileht.

„Sel aastal oli „Esimene samm” küllaltki pikk samm edasi, kuna tänavu oli kõigi aegade võrdluses kõige suurem autorite ja esitatud tööde arv. Võrdsete võimaluste võitluses võitis noorus, milles oli kogemuslik vormitunnetus, mida sellisest vanusest ei oleks osanud oodata ning mis annab lootust järgmisteks sammudeks”, rõõmustas tänavuse hea saagi üle žürii esimees Hannes Varblane.

Žürii hinnangul oli 2011. aastal 333 euro suuruse kirjanduspreemia „Esimene samm”, vääriline 18-aastane Liisa Saaremäe, kes võitis žürii poolehoiu oma luuletekstidega „3 epitaafi „Triumfikaare” ainetel”, mis ilmusid ajakirja Värske Rõhu 24. numbris.

Žürii koosseisu kuulusid lisaks Varblasele veel Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär ja TÜ eesti kirjanduse lektor Marja Unt, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees, kirjanik ja literaat Berk Vaher, TÜ eesti kirjanduse doktorant Krista Ojasaar ning „Esimese sammu“ 2010. aasta laureaat Margit Sirenzky (Marit Sirgmets).

Aastal 2007 MTÜ Kirjandusfestival Prima Vista poolt Tartu Kultuurkapitali juurde loodud kirjanduspreemia „Esimene samm“ abil soovitakse edendada Eesti kirjanduselu. „Esimese sammu“ preemiale saavad kandideerida autorid oma ilukirjanduslike debüüttekstidega, mis on eelneva aasta jooksul perioodikas avaldatud.

Ja nüüd kõik oma esimest sammu astuma!

Aeg kokkuvõteteks...

Hea sõber!

Suured tänud Sulle osalemast 2011. aasta Tartu kirjandusfestivalil Prima Vista. Loodame, et said kohtuda huvitavate inimestega ja tutvuda veel põnevama kirjandusega, mida nautimusega lugeda.

Seniks, kuni Prima Vista meeskond organiseerib tulevaseks aastaks veel paremat festivali, leia endast sisemine kirjanik ning pane oma mõtted loetu ja igapäevasündmuste kohta kirja - meis kõigis peitub kirjanikuhinge, avasta see! Mõtteid ja häid ideid elu-lehekülgede edasipööramiseks annab ehk tagasihoidlik, ent mõtlemapanev Prima Vista video.

Pärast väikest hingetõmmet ja suuremaid kokkuvõtteid saad blogist lugeda ka parematest paladest ja huvitavamatest juhtumistest Prima Vistal.

Kiire ülevaate saamiseks vaata, mida sõber meedia on meie kohta rääkinud:

• Prima Vista olemusest pajatab Postimees.
  
• Avamismuljeid jagab ERR
  
• Tartu Postimehe vahendusel saad lugeda festivali raames valminud tänavakunstitööst.

Suured tänud veelkord kõigile külalistele, osalejatele, toetajatele, koostööpartneritele!

Kohtumiseni järgmisel aastal!

Päikselist suve soovides
Prima Vista meeskond

Kirjandusfestivali juhatasid sisse meeleolukad kõned

Täna avati ametlikult 5.-8. maini kestev kirjandusfestival Prima Vista ning programmiväravad on lõpuks kirjandushuviliste ees valla!

Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaali oli täna kella 12-ks, festivali avamiseks, kogunenud terve saalitäis kirjandushuvilist publikut, kelle hulgas ka arvukalt fotograafe ja meediat. Koha peal raporteerimas olid teiste seas nii ERR kui ka Tartu Postimees.

Nagu ühele avamisele kohane, avati festival pidulike kõnedega. Kirjandushuvilisi tervitas Prima Vista juhatuse esimees Ilona Smuškina, kes kuulutas festivali juba kaheksandat korda avatuks. Sõna sai ka linnapea, kes jutustas publikule sellest, et bürokraatia tõttu peab ta palju dokumente lugema, millest tulenevalt ei ole palju aega just ilukirjandusele pühendada, välja arvatud ehk õhtused muinasjuttude lugemised oma lastele.

Kõige pikema tervituse andis festivali tänane patroon Rein Raud, kes pajatas hirmust kirjanduse tuleviku osas. Samas rõhutas ta, et me ei tohiks olla muutuste (näiteks elektrooniline kirjandus) vastu. Raud tsiteeris Umberto Ecot, kes on välja arvutanud, kui kaua läheks aega, et lugeda ära kogu kirjandus, mida haritud inimene peaks olema lugenud - selleks läheks umbes 10 inimese eluiga. Patroon arutles ka selle üle, kuidas ära tunda head Eesti kirjandust - me kõik otsustame selle üle ise. Kirjandus on olnud eesti kultuuri selgroog läbi sajandite.

Muhedatele tervituskõnedele järgnes Raua ja Smuškina vaheline diskussioon tänapäevase kirjaoskuse ja kirjanduseliidi üle. Viimast on Raua sõnul tabavalt nimetatud "kampsidega mehikesteks, kes jahuvad elu mõtte üle", ent Raud avaldas lootust, et kirjandus ei jää nišikaubaks ning et anname oma kirjaoskuse lastele edasi. Lisaks rõhutas Raud raamatute tõlkijate olulisust, sest me kirjutame maailmale arusaamatus keeles.

Rahvas sai Rein Rauale ka küsimusi esitada, mille võimalust usinalt ka ära kasutati. Publiku seast kostis mitmeid intrigeerivaid küsimusi eesti kirjanduse tuleviku kohta. Näiteks jõuti üheskoos järelduseni, et tänapäevast eesti kirjandust tuntakse maailmas piinlikult vähe.

Avamistseremoonia lõpetas vene-israeli kirjanik Dina Rubina, kes rääkis publikule sünkroontõlkija abiga kirjaniku elukursist ja eluviisist. Pärast tunniajast ametlikku osa ootas publikut konverentsisaali ees Berki Vaheri lavastatud üllatuslavastus, mis ühendas endas nimekad lauljad-näitlejad, valgusšõu, muusika ja intrigeeriva sõnalise sisu. Pooletunnine lavastus pani publiku mõtlema interneti ja kirjanduse teemadel. Modernset performance'it tulid uudistama ka raamatukokku õppima tulnud tudengid.

Kursimuutust kajastav lavastus pani valju ja mõtlema panevalt provotseeriva punkti avatseremooniale ning publik paistis seda nautivat.

Homse programmiga võid lähemalt tutvuda juba siin.

PS! 15.00–16.30 haara kinni võimalusest ja kohtu saksa kirjaniku Kathrin Schmidtiga TÜ Raamatukogu konverentsisaalis ning saa osa Schmidti romaani „Sa ei sure” eestikeelse tõlke esitlusest.

Valgas anti üle August Gailiti novelliauhind

28. aprillil toimus Valgas kirjandusfestival Prima Vista eelpäev ning ühtlasi Gailiti päev - nimelt anti Valgas teist korda üle August Gailiti novelliauhind. Nimetatud preemiat antakse välja üle aasta alates 2009. aastast: eelmisel korral pälvis selle Valdur Mikita ning seekord Mehis Heinsaar.

Teadupärast määratakse auhind novellile, mida võiks iseloomustada ka sõnaga gailitlik ehk siis fantaasiarikas, seikluslik, lüürilisest või romantilisest alatoonist kantud. Pidulikult ulatati Mehisele Nipernaadi kuju: Valga kultuuri- ja huvialakeskuse pargis trooniva lennuka Nipernaadi skulptuuri miniatuurne koopia. Miniatuurne küll vaid ehk originaaliga võrreldes, auhinna tõstmiseks läks siiski kahte kätt tarvis.

Päeva viis läbi näitleja Meelis Sarv Nipernaadina ning rohke Gailiti tsiteerimine andis sündmusele omalaadse salapära.

Valga kultuurikeskuses peeti sel päeval veel raamatulaata, sõnavõttudega esinesid Valga linnapea Kalev Härk, Valga raamatukogu juhataja Endla Schasmin, preemiažürii esimees Janika Kronberg, loomulikult vastne laureaat ning mitmed teised.

Oma luuletusi ja luuletõlkeid luges Indrek Hirv, mõned aastad tagasi Esimese Sammu preemiaga pärjatud Anti Saar ja Berit Kaschan kandsid ette vastavalt Pariisis kirja pandud impressioone - mis on ilmunud raamatuna pealkirjaga "Tekste siledast ruumist" - ja Värskes Rõhus ilmunud luuletusi.

Programmile pani selleks korraks meeleoluka punkti Jürgen Rooste ja Erki-Andres Nuudi bluesikava. Ütlen meelega, et "selleks korraks" - sealse meeldiva miljöö ning ennekõike südamliku vastuvõtu tõttu tekkis soov Valgat kindlasti taas külastada.